|
|
|
|
|
|
|
|
|
Setu pitsi ajaloost
Eesti rahvuslikest pitsidest moodustab ühe omapärasema osa setu pits, mida hakati valmistama 19. sajandi keskel Kagu-Eestis Setumaal. Setud kaunistasid pitsidega rahvarõivad, rituaalidega seotud esemeid.
Setud kaunistasid pitsiga rahvarõivaid: pealiniku otsi ja põllede alaäärt ning rituaalseid esemeid: pühaserätte ja pulmades kasutatavaid mõrsja suurätte ning käterätte.
Alguses kaunistati puuvillase punase ja valge lõngaga ikoonilinade ehk pühaserättide otsi, samuti pealinikuid ja mitmeid pulmakommetega seotud tekstiilesemeid. Hiljem lisandusid kollane ja must värvitoon, mida värviti kodus taimedega (punast saadi madarajuurest, musta lepakoorest ja koolast kaselehtedest, äkksinist uriinist. Sinise saamiseks pandi teatud kogus uriini paariks nädalaks ahjusooja käärima. Võib ette kujutada, kui vänge hais seda protsessi tares saatis!), ja pitse hakati valmistama villasest lõngast. Lõngade värvimine oli väga tähtis toiming: selleks pidi valima õige nädalapäeva ja kuufaasi, ka värvija ise pidi olema sealjuures heatujuline - vaid siis õnnestus värvimine. Valmistatud heegelpitsid olid kitsad ja valdavalt oli pitsimustrites geomeetrilised ornamendid.
Setu pits muutus värviliseks XIX sajandi teisel poolel, kui kaubavahetuse arenedes hakati Riiast setumaale peenvillast värvilist lõnga tooma, nn "riia langa". Koos pitside värvilisemaks minemisega muutus ka materjal, puuvillane lõng asendus täielikult villasega ja pitsid muutusid laiemaks. Ühes pitsis võis olla korraga 2-10 erinevat värvitooni. Pitsid olid kuni 20 cm laiad. Peamisteks värvi toonideks olid - punane , valge, kollane, roheline, must, sinine, beež, lilla ja roosa ehk "marjanäoline"
Peenvillast lõnga värvitoonid olid säravad ja küpsed. Ühestki pitsist ei puudunud punane värvitoon - see oli "eluvärv". Igas heegelpitsis oli oma kindel värvikombinatsioon ja mustrite rühm, mis sümboliseeris setude omapärast kultuuri ja tolle aja maailmapilti.
Riia lõng oli taskukohane ainult jõukamatele setudele, vaesemad ajasid läbi valge-punasekirjude pitsidega. Punane kui eluvärv on heegeldatud igasse setu pitsi. Värviküllusel on oma sügav mõte ja rütm. Elu oli vaene, hallile argipäevale tõid vaheldust pühade ajal selga tõmmatud rahvarõivad.
Aegade jooksul tegi setu pits läbi mõningase arengu. Kui esimesed pitsid olid kitsad, geomeetriliste motiividega ja kolme- või neljavärvilised, siis 20. sajandi alguseks muutusid pitsilõngad tumedamateks ja heegelmustrid keerulisemateks ja laiemateks. Kui pitsides toimus värvi muutus, väljendus see kõige enam punase värvitooni heledamast tumedamaks muutumisega. Esialgu oli punane lõng helepunane, kui kasutusele tuli nn "riia lang" oli see sügavpunane. 20. sajandi algusel asendus see kirsipunasega ja lõpuks tumepunasega. Hakati valmistama lillemotiivide ja lindudega heegelpitse geomeetriliste mustrite asemel, kuni vabrikupitsid tõrjusid välja aeganõudvad käsitööpitsid. Valmistati ka iiri pitsidele sarnaseid keerulisi pitse. Erinevus seisnes vaid selles, et setu pitsid ei olnud reljeefsed.
Pitsid levisid talust tallu ja külast külla. Neid valmistati järeleheegeldamise teel, iga meister lisas veel midagi ka omalt poolt. Nii leidub praegu palju huvitavaid pitse, mis on üsna sarnased kuid väikeste erinevate nüanssidega.
Kui juhtus, et setu naisel ei tulnud heegeldamine piisavalt hästi välja, leidus külas alati mõni kuldsete kätega meister, kes pitsi valmis heegeldas. Neile tasuti enamasti tööga talus või põllul.
Kuigi 20. sajandi alguses tõrjusid vabrikupitsid heegelpitsid tagaplaanile, on setu naised oma esiemade käsitööoskuse siiski alles hoidnud.
Setu pits on ainulaadne, niisugust peenvillast värvilist pitsi ei tunta Põhjamaades ega ka terves Euroopas.
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Seto pitsi raamat
Vanimad pitsid, mis Seto Talumuuseumi on jõudnud, on niblatud-valmistatud spetsiaalsete pulkade abil. Pulk – ehk niplispitsiga ilustasid seto neiud-naised abielunaise peakatteid, täpsemalt pealiniku otsi ning pulmade tarvis peigmehe õla – ja hobuse loogarätte jm. Seto pulkpits on puna-valge ja selle valmistamine tänaseks unustatud.
Vähesel määral on harrastatud ka muid tehnikaid: hargi-, nõela-, sõlme- ja võrkpitsi. Eripäraks nendegi tehnikate puhul on värviliste lõngade kasutamine, mis lihtsakoelise tekstiili omapäraseks muutis.
Võrk – ehk fileepitsi valmistati sarnaselt kalavõrguga. Uhkemad pitsitööd sündisid peenemast niidist ja väiksemate silmadega, millele tikkimisraamil põim-, nõelumis-, ja silmuspistes kiri tikiti. Muuseumikogus on selles tehnikas mitu laudlina ja aknakardinaid. Sõlmispitsi leiab käterättide ja pealinikute otstest.
Hargipitstehnikas on muuseumi jõudnud suur, värviline laudlina, tõeline haruldus. Lisaks mõned ikoonilinad ja pealinikud, mis samuti hargipitsiga kaunimaks muudetud.
Suur enamus Seto Talumuuseumi pitsikogust on heegeldatud, osad ühevärviliselt, osad kirjult. Valge linase või puuvillase serva – ja vahepitsiga kaunistati põhiliselt käterätte ning voodipesu: padjapüüre, linu ja päevaseid vooditekke – “päävätekke“. Muuseumimajas ja hoidlas saab näha ka seto naiste uhkeid töid- üleni heegeldatud voodikatteid, laudlinu ja aknakardinaid; värviliste heegelpitsidega ilustatud rahvarõivaid ja rituaalset rõivakraami; ikoonilinu ja pulmarätte.
Kõige vanemad värvilised heegeldustööd on pärit 19. Sajandi lõpukümnenditest, põhikogu aga 20. Sajandi algusest. Meil on nii geomeetrilise ornamendiga, vähemate värvidega, kitsamaid ehk vanemaid pitse kui ka uuemaid kuni 8 erineva värvitooniga, taime -, looma -, linnufiguuride (valdavalt fileetehnikas) ja motiividest koostatud 17 cm laiusi pitse. Lisaks on kogusse kingitud ja ostetud võimaluste piires kaasaegseid pitsitöid, sealhulgas käesoleva raamatu autori, kõige professionaalsema ja tunnustatuma seto pitsi meistri Ulve Kangro töid.
Kel huvi omanäolise värvikireva seto pitsi vastu, tasub muuseumi külastada mai alguses kui leiavad aset traditsioonilised Seto Pitsi Päevad, rohkete näituste, pitsivõistluste, - õppuste ja muu tegevusega.
Käesolev raamat on hea abimees muuseumis ja erakogudes olevate pitside taasheegeldamiseks, rahvarõivaste ja tänapäevaste tekstiilide kaunistamiseks, meie eelkäijate pärandi tundmaõppimiseks.
Tiiu Kunst
Varahoidja,
Seto Pitsi päevade ellukutsuja ja korraldaja
Seto Talumuuseum
Seto pitsile annavad hinge värvid, mis rabavad oma jõulisuse ja särava kõpsusega. Värvilistest pitsidest leiame punast, valget, kollast, musta,sinist, beezi, rohelist, lillat ja roosat värvitooni.
Seto kultuuri põhivärvideks on punane ja valge, need on seto kultuuris rituaalse tähendusega ja kannavad tihedat seost minevikud ja oleviku vahel. Punane on eluvärv ja kaitsevärv ning see värvitoon ei puudu ühestki pitsist. Valge on valguse ja puhtuse sümbol ja samas ka setode leinavärv.
Mare Piho on raamatus „ Punane ja valge“ on väga ilusasti öelnud: „ Olla valges tähendab setode jaoks olla õiges vahekorras nii elavate kui surnutega, seega olla terve, kahjustamata ning kurjusest puutumata.“
Seto mustrikirjades ja pitsides leiab palju vanu uskumusi kandvaid märke, mis on olnud maagilise tähendusega – ühed õnnetoovad, teised kui kaitset pakkuvad märgid. Nendes segunesid sageli ristiusk ja õnnistusmaagia. Sümbolite sius on aidanud neil märkidel sajandeid püsida. Kõige enam on levinud risti motiiv kui hinge sümbol ja seda märki peetakse tugevaks kaitsemärgiks.
Oluline seto pitsi tunnus on kindlate värvikombinatsioonide ja mustrite rütm. Kui pitsis ühel real kasutatakse mitut erinevat värvitooni, siis vaba lõng jookseb heegeldusrea peal ja silmused heegeldatakse üle lõngajooksu. Lõngavärvide vahetumisel rea keskel, tuleb heegeldada viimase silmuse viimane võte juba uue lõngavärviga. Seto pitsi valmistamine on aeganõudev, sest pitsides ei tohi olla ainsatki sõlme. Kõik lõngaotsad tuleb põimida töö sisse. Ja pits peab jääma kahelt poolt vaadeldavaks.
Selles raamatus antud heegelpitside valmistamiseks on kasutatud kahekordset peenvillast lõnga.
Lugupidamisega,
Ulve Kangro
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
